Sensoorse integratsiooni (SI) teraapia (Ayres Sensory Integration®) puhul tuleb täita ettenähtud tegurite kriteerium. Muidu ei saa toetuda selle teraapia tõenduspõhisusele ning väita, et pakutud teraapia mõjub sensoorse integratsiooni erinevuste puhul.
Teadustöö, mis toetab selle teraapia kasutust on siiani enim keskendunud inimestele, kellel on autismispektri, aktiivsus-tähelepanuhäire (ATH) või trauma taust. Küll aga on teraapiat pakutud viimastel aastakümnetel laiemalt; isegi krooniliste vaimse tervise haiguste puhul (näiteks skisofreenia) ja nähakse häid tulemusi. Tõusev trend on töötada imikutega, kes on pikalt viibinud intensiivravi osakonnas. Minu praktikas on teraapia enamjaolt siiski laste, noorte ja täiskasvanutega, kellel on diagnoositud või kahtlustatakse autismi või ATH-d.
SI teraapiat kasutatakse, et toetada kaheksa sensoorse süsteemi optimaalset ja koos toimimist. See teraapia ei too kaasa ainult sensoorsete süsteemide edendamist, vaid mõjub samuti inimese käitumisele. Praktikast tean öelda, et käitumise muudatusi panevad inimesed ise või nende lähedased eriti tähele.
Mis viitab sellele, et terapeut pakub SI teraapiat?
Terapeudi nõuded
- Terapeudil on erialaõppele (tavaliselt tegevusteraapia või logopeedia) järgnenud SI väljaõpe.
- Terapeut osaleb regulaarselt kliinilises supervisioonis.
- Terapeut suhtleb pidevalt ka osaleja lähedastega, näiteks lapse vanematega ning ideaalis veel kooli või lasteaia personaliga.
Teraapiale eelneva hindamise nõuded
- Tehtud on meditsiinilise, haridusliku ja terapeutilise tausta ülevaade.
- Intervjuu käigus on kogutud (otseselt või lähedaselt) informatsiooni sensoorsete süsteemide toimimise kohta ja kuidas see mõjutab inimest igapäevases elus.
- Läbi on viidud kliinilised vaatlused ja standardiseeritud mõõdik (tavaliselt mahukas küsimustik nagu Sensory Processing Measure või Sensory History).
- Püstitatud on esmane hüpotees, kas inimesel esineb sensoorse integratsiooni erinevusi ja milline see täpsemalt on. (Kui inimesele pole näidustatud SI teraapia, siis seda ilmselgelt ei peaks pakkuma.)
- Kokku on lepitud teraapia eesmärgid.
Teraapia ruumi nõuded
- (Füüsiline) teraapia keskkond on turvaline ja seal on piisavalt ruumi rohkeks liikumiseks.
- Ruumi on tehtud nö rahunurk, mis on muust eemaldatud. Selleks võib olla kookon või pimendatud telk näiteks.
- Ruumis peab olema teatud valik vahendeid. Näiteks: võimlemispallid, kiigud (aga kindlasti vähemalt üks roteeruv vahend), põrkamis/hüppamisvahend (nagu batuut), ronimisvõimalusi, raskustega vahendid (nagu mitme kg pallid), tunnel, erineva tekstuuriga materjalid ja vibreerivad vahendid, visuaalsed sihtmärgid, materjalid seotud igapäevase eluga (pliiatsid, toiduriistad jm), pallimeri. Kuna ruumide asukohad on erinevad, siis tegelikult on nende vahendite osas natuke paindlikkust.
Teraapia nõuded
- Osalejale pakutakse sensoorseid võimalusi, mis pakuvad sisendit puute- ja süvatundlikkusele ning tasakaalumeelele. Ehk siis palju puudutamist, lükkamist, tõmbamist, survet kehale, hüppamist, tasakaalu hoidmist jm.
- Väljakutset saavad posturaalne, okulaarne, oraalne ja bilateraalne-motoorne kontroll ning praksis ehk siis erinevad motoorsed võimekused.
- Sensoorsed tegevused peavad pakkuma sellisel tasemel väljakutset, et osaleja suudab kohaneda ning kogeda edu. Samas ei tohi tegevus olla liialt lihtne.
- Osaleja sisemine motivatsiooni mängida või olla mänguline on alati toetatud. Mulle näiteks väga meeldib teha lastega temaatilisi seansse.
- Terapeut loob tegevuste võimalused koostöös osalejaga, s.t. tegevusvalikud ja -järjekord ei ole ainult terapeudi poolt ettemääratud. See aga ei tähenda, et osaleja võtab juhtimise täielikult üle.
Üleval on toodud kokku lühendatud ülevaade. Täieliku kriteeriumi kohta saab lugeda: https://doi.org/10.5014/ajot.2011.000745
Kas sensoorne teraapia on siis kasutu?
Kindlasti mitte! Sensoorse integratsiooni teraapia üks väljakutseid on see, et teraapiaseanssid peavad toimuma sageli ja pika aja perioodi vältel. Samas sensoorne teraapia võib hästi mõjuda üldisele sensoorsele arengule ja heaolule. See ei pruugi mõjuta juurpõhjusi, mis sensoorseid raskusi ja nendest tingitud käitumisi põhjustavad. Sensoorset teraapiat pakutakse tüüpiliselt lastele ja noortele ning mitte ainult erivajaduste puhul. Nendes teraapiaseanssides mängitakse erinevate sensoorsete vahenditega nagu valguslambid, mitmed tekstuurid, peeglid, muusikariistad jne.
Kui inimesel esineb tõsiseid igapäevaelulisi raskusi seoses sensoorsete kogemustega, siis soovitan tungivalt lasta sensoorset integratsiooni hinnata. Nimelt on risk neid raskusi süvendada pakkudes valesid sensoorseid tegevusi mitte sobivatel meetoditel ja mahus.
Sensoorne eluviis
Sensoorselt terapeutilisi tegevusi saab muidugi igaüks ise teha. Näiteks võiks meisterdada mitte ainult väikeste lastega, vaid igas eas. Meisterdamiseks ei ole vaja paberit ja pliiatsit, alati leiab midagi. Samuti on vihmases, värvilises pargis jalutuskäik sensoorselt terapeutiline.
Meie maailm on täis sensoorseid kogemusi, neid tasub pigem tähele panna ja ära kasutada!
ps. Kui oled huvitatud SI teraapia väljaõppest
Euroopas saab sertifikaati teha kahe distantsõppe programmi kaudu.
a) Sensory Integration Education (SIE) https://www.sensoryintegrationeducation.com/
See on koostöös Sheffield Hallam ülikooliga Suurbritannias. SIE pakub kahte taset: Sensory Integration Practitioner (PGCert) ja Advanced Sensory Integration Practitioner (Postgraduate Diploma). Õppe on mahukas ja võtab 2-3 aastat. Kui tahta teadusesse akadeemiliselt panustada, siis saab mõned moodulid veel teha ning seeläbi teadusmagistri sensoorses integratsioonis.
b) Collaborative for Leadership in Ayres Sensory Integration® (CLASI) https://www.cl-asi.org/casi
CLASI on toetatud Ameerika tegevusterapeutide assotsiatsiooni poolt ja kursuse kogumaht on 180 tundi. Hetkel tehakse seda täies mahus virtuaalselt.
© Sensoorne Tasakaal OÜ
Postitust on lubatud jagada muutmata kujul, viidates sensoornetasakaal.ee veebilehele ning koos autori nimega (Heldi McCaskill).
Foto: Julietta Watson – Unsplash
