Sensoorse modulatsiooni erinevused – tuntud ka kui sensoorne tundlikkus

Esiteks, miks soovitan ülitundlikkuse asemel kasutada sõna üle-vastuvõtlikkus?

Nimelt sõna “ülitundlikkus” kasutatakse samuti seoses ülitundlikku inimese teooriaga (highly sensitive person/HSP). HSP puhul võib küll esineda sensoorselt ebameeldivaid kogemusi, nt ei talu eredaid tulesid, jämedakoelisi tekstiile, tugevaid lõhnu, aga tegelikult ei ole tegemist sensoorse integratsiooni/töötluse eripärade jms. HSP puhul on tegemist hoopis isiksusjoonega. Rohkem selle kohta (inglise keeles) siit: https://hsperson.com/

Samuti kiputakse sensoorse “ülitundlikkuse” mõistega ülelihtsustama, s.t. tegelikult võib tegu olla hoopis sensoorse eristamise teemaga.  Mõneti on see ka mõistetav, sest nii sensoorse eristamise kui modulatsiooni erinevuste puhul on käitumuslikud reaktsiooni sarnased, nt eemale tõmbumine, ärevus või ärrituvus.

Mis on sensoorne modulatsioon?

Kui sensoorne modulatsioon toimib mõjusalt, siis saame hakkama erinevate sensoorsete kogemustega, olenemata sellest, mis intensiivsuse ja kestvusega see stiimul on. Meie närvisüsteem oskab hinnata, mis sensoorset informatsiooni on vaja, kuhu see peaks jõudma või millist peaks peatama. Seetõttu meie reageering kohaneb (k.a. erksus, keskendumine jm) ning me saame oma tegevustes ja keskkondades ladusalt toimida. Meie jaoks ei ole vahet, kas kuulata muusikat raadiost või kontserdil, kas kanda õmblusteta või õmblustega aluspesu, kas ruumis on ere külm või soe hämar valgus, kas kallistus on tugev või õrn, kas proovime erinevaid uusi maitseid ning kasutame kodulõhnastajaid. Me suudame istuda paigal koosolekul või klassiruumis ning meil ei ole vaja koguaeg niheleda, kõõluda, kiigutada ennast.

Sensoorse modulatsiooni erinevuste alla kuuluvad kolm alatüüpi, mis võivad esineda olenemata vanusest, diagnoosist jms. Kuigi inimese sensoorne modulatsioon võib erineda vastavalt sensoorsele süsteemile, siis enamasti on peamine siiski üks nendest alatüüpidest. Sensoorse modulatsiooni erinevuste sagedased tagajärjed on raskused eneseregulatsiooni, tähelepanu ja aktiivsustasemega. Inimesed võivad reageerida tugevalt teatud sensoorsetele kogemustele, nt võttes kaitsepositsiooni. Lisaks illustreerivad uurimustööd negatiivset mõju tegevusvõimele ja enesehinnangule.

Sensoorne üle-vastuvõtlikkus (ülitundlikkus; inglise k. sensory over-responsivity, over-sensitivity)..

Üle-vastuvõtlikkuse puhul on inimene vastuvõtlikkum sensoorsele stiimulile, s.t. ta tunneb stiimulit liiga lihtsasti (nt kiirelt), liiga intensiivselt võrreldes enamikuga või mis enamike jaoks on talutav, ehk isegi teadlikult tähelepandamatu. Kuna närvisüsteemi tuleb liiga palju sensoorset informatsiooni, millega ei ole võimalik hakkama saada, siis on sensoorsed kogemused on ülekoormavad. Inimene võib olla pidevalt võitle-põgene-tardu seisundis ja võtta kaitsehoiaku (siit tuleb ka inglise k. väljend sensory defensiveness).

Sensoorne ala-vastuvõtlikkus (alatundlikkus; inglise k. sensory under-responsivity, under-sensitivity)..

Sellisel juhul on inimesel soodumus olla mitteteadlik sensoorsest stiimulist, reageerida hilinemisega või vähem intensiivselt kui enamik inimesi. Need inimesed tunduvad tavaliselt vaiksed, passiivsed, sest nad ei reageeri nii nagu oodatakse. Ala-vastuvõtlikkus võib viia kehva kehatajuni, mis toob kaasa kohmakuse ning vale jõu rakendamise. Samuti võib neil olla kehv turvalisuse tunnetus. Nt ei huvitu need inimesed ealiselt tavapärastest tegevustest, nt lapsed, kes ei taha joosta, hüpata, võib-olla nimetatakse neid lausa laiskadeks. Nad ei pruugi mõista asjade temperatuuri, nt kuum toit, kanda ilmastikule vastavat riietust, või nad ei teadvusta valu kukkudes, kriimustades jm.

On sensoorse integratsiooni teadustöö tegijaid, kes pigem kahtlevad ala-vastuvõtlikkuses ning usuvad, et enamasti on asi hoopis sensoorse eristamise erinevustes. See on hetkel debatiküsimus.

Sensoorne otsimine (inglise k. sensory seeking, craving)..

Sensoorselt otsivad inimesed otsivadki sensoorset stiimulit, aga nende jaoks justkui kunagi ei ole piisavalt..ükskõik, mis kogus või intensiivsus sellel stiimulil on. Need inimesed ei saavuta reguleeritud seisundit (hoolimata isegi teiste jaoks liigsest sensoorsest stiimulist), vaid muutuvad düsreguleeritumaks. Nende käitumist iseloomustab pidev liikumine, hüppamine, põrkumine, katsumine jms.

Mida tähele panna ehk märgid, mis võivad viidata sensoorse modulatsiooni (üle-/ala-vastuvõtlikkus või sensoorne otsimine) erinevusele

       

Väikelapsed

• ei meeldi olla tubades, kus on ere valgus või eredad värvid
• vahib keerlevaid objekte või eredaid tulesid pingsalt
• ei talu kodumasinate heli, nt tolmuimeja või pöörab tähelepanu helidele, mida teised väga ei märka, nt lennuk
• ei pane tähele mänguasjade helisid või isegi sireen
• ei talu, kui paljas nahk on kokkupuutes teatud tekstuuridega, nt teatud riided, liiv, vaip
• toidu- või vannivee temperatuur peab olema “just õige”
• teatud toidu tekstuurid, lõhnad või maitsed ajavad öökima
• hõõrub nägu käte, tekstiilide või mänguasjadega
• paneb käsi, pead või keha vibreerivate kodumasinate vastu, nt pesumasin
• ei näita toidu suhtes eelistusi või märkab ka kõige pisemaid muudatusi maitses või tekstuuris ja jätab seetõttu söömata
• närib mänguasju, riideid jm
• lööb pead vastu seina, põrandat või hammustab iseeennast
• ei talu kiigutamist, hüpitamist või just vajab intensiivset liikumist, et rahuneda

Kooliealised lapsed

• kissitab silmi või katab need kinni ereda valguse puhul
• kõnnib inimestele või asjadele otsa, justkui neid pole tema läheduses
• ei talu visuaalselt küllastunud keskkondi, nt sassis tuba või suured poed
• ei suuda hoida tähelepanu lärmakamates keskkondades, nt arutelu koolitunnis
• meeldib korrata teatud helisid, nt ümisemine või wc vee laskmine
• tõmbub eemale õrna või ootamatu puudutuse peale
• ei talu juuste kammimist või lõikamist
• naudib raskete asjade all lamamist, nt tekid, padjad
• ei söö toite, kus on tekstuur segatud, nt kaste toidu peal
• nuustab asju või teisi inimesi palju
• keeldub tarbimast uusi toite või jooke
• otsib tegevusi, kus saab tõmmata, lükkada või vedada
• ei taha kõndida ebatasastel pindadel, nt muru
• kiigutab ja viheleb toolil istudes

Täiskasvanud

• valguse temperatuur ja intensiivsus mõjutab tugevalt, nt laelambid kodus vs tööl
• raske märgata liiklusmärke või tänavasilte uues kohas
• pöörab tähelepanu taustahelidele, nt kella tiksumine, külmkapp
• väldib kohti, kus on vali muusika või lärm, nt kontserdid ja peod
• ei pane tähele, kui midagi on näo peal, nt toit
• öögib hambapesu või hambaarsti vastuvõtul
• ei talu, kui teised teda puudutavad või on liiga lähedal
• ei meeldi süüa restoranis seal esinevate erinevate maitsete ja lõhnade pärast
• väldib parfüüme ja küünlaid
• närib küüsi, sõrmi, pastakaid jm või paneb liiga palju toitu suhu
• ei taha kasutada lifte, eskalaatoreid või redeleid

Kuidas sensoorset modulatsiooni toetada?

Kõige olulisem on tõsta sensoorsete eelistuste, eripärade, keerukuste teadlikkust analüüsides iseenda või oma lähedase kogemusi antud sensoorses kontekstis. Üks võimalus on märgata eelpool kirjeldatud viiteid ning nuputada, mis need päästikud siis on.

Peamised põhimõtted, mida sensoorse modulatsiooni puhul järgida:

1. Kogemusi ei tohi kuidagi minimeerida, tühistada. See võib tuua kaasa nö maski ette panemise, kuid inimene kannatab edasi, mitte ei “harju ära”.

2. Enne olukordi, kus modulatsioonile võib tekkida väljakutse, sealhulgas on palju päästikuid, tuleb teha nn eel-reguleerivat tööd. Mis selleks eel-reguleerivaks tööks sobib sõltub jällegi inimese sensoorsest profiilist, aga kõige kindlam on katsetama hakata tegevustega, mis pakuvad intensiivset stiimulit propriotseptsioonile (kehataju), nt massaaž, jõuline liikumine (loomakõnnakud, joogapoosid, kätekõverdused, kükid, turnimine).

   

3. On abivahendeid, mis aitavad minimeerida sensoorset stiimulit, nt helitundlikkuse kõrvatropid (https://www.vaiksem.ee/collections/helitundlikkus), päikseprillid, nokaga mütsid, õmblusteta riideesemed. Samuti võib lisada otsese kontakti, nt taktiilse (puutetundlikkus) stiimuli, puhul midagi naha ja antud tegevuses kasutatava vahele, nt mitte puudutada käega, vaid võtta lusikas, kopsik vm.

4. Aga! Stiimuliga kokkupuudet ei tohiks pidevalt minimeerida, sest sensoorsed süsteemid ja nende integratsioon vajab siiski arendamist ning vältimine võib viia hoopis halvemate mustriteni närviteekondades. Iga stiimuli puhul on nt intensiivsus aste (vt Instas puutetundlikkuse skaalat) ning seda silmas pidades saab siiski tegutseda.

5. Igasugune positiivne ehk kohanemiskogemus sensoorses süsteemis aitab selle süsteemi arengule ning integratsioonile kaasa. Nt käelised tegevused määrivate materjalidega aitavad parendada vastuvõtlikkust, kui on mure kangaste, õmbluste taluvusega või toidutekstuuride vältimisega.

Nii nüansirikas see modulatsiooni teema on! 🙂 Selle pärast soovitangi suhtuda kriitiliselt kiirete järelduste tegemisse ja uurida põhjalikult lisaks, et vältida ülelihtsustamist ja valede järgmiste sammude astumist.