Te olete välistanud kõik seedimisega seotud või muud tavapärased meditsiinilised probleemid, aga ikkagi on teil või teie lapsel vastumeelsus teatud toitude suhtes?
Põhjus võib peituda sensoorse integratsiooni erinevustes
Märgid, mis just sellele võivad osutada:
- isu on ainult teatud maitse järgi, näiteks hapu, kusjuures maitsetugevus on intensiivne;
- isu on ainult teatud tekstuuri järgi, näiteks vedel või krõmpsuv;
- teatud toidud ajavad öökima või lausa oksele;
- ei suuda toidumaitseid eristada;
- toidud peavad olema teatud temperatuuril;
- toiduained ei tohi olla mingil moel segatud;
- restoranis või kohvikus söömine on välistatud sealsete toitude tekstuuri, maitse või lõhna tõttu;
- uusi toite ei proovi.
Antud näidete puhul võib esineda nii sensoorse modulatsiooni kui ka sensoorse eristamise erinevusi. Samuti võib asi olla hoopis suulises düspraksias. Sensoorse modulatsiooni erinevuse puhul tunneb inimene stiimulit liiga intensiivselt või vastupidi või hoopis justkui vajab seda juurde, aga tegelikult see teeb olukorra halvemaks. Sensoorse eristamise erinevuste puhul ei suuda inimene eristada stiimuli omadusi. Suulise düspraksia puhul on inimesel raske eesmärgipäraselt kasutada oma keelt, huuli, suulihaseid jm.
Näiteks võib inimesel olla keeruline tunda maitseid, mistõttu ta eelistab tugevaid ja juba tuttavaid maitsed. Samuti võib inimene eelistada krõmpsuvat toitu, sest see aitab tal ennast maandada. Teatud toidud võivad olla oma tekstuurilt niivõrd arusaamatud, et kehal tekib arusaam ohtlikusest ja see reageerib öökimise või oksendamisega. Kellegi leige temperatuur on teise inimese jaoks lausa põletavalt valus.
Need kogemused muudavad söömise mittenauditavaks ning võib-olla isegi äärmiselt pingerikkaks. Seetõttu ei pruugi inimesel olla ka tahtmist seda teha avalikus kohas või riskida uute halbade kogemustega, eriti kui teada-tundud valikud on turvalised ning täidavad kõhu ära.
Sellest võibki mõnele piisata. Aga tihti kannatab selliste keerukuste puhul inimeste elukvaliteet teistel viisidel. Näiteks kogeb inimene üksildust, sest tema sõprusringkond kohtub tihti koos einestamise eesmärgil. Kahjuks ei pruugi ka teistelt tulla empaatilist suhtumist, sest „Kuidas sul saab nii halb sellest hakata? Mis vahet seal on, kas see on 10 kraadi soojem või külmem?“. Või ei suuda laps koolis keskenduda, sest tal on tegelikult nälg, aga söökla toit on täiesti vastuvõetamatu ja üldsegi on seal nii palju tugevaid lõhnu. Valiva söömise puhul on riskiks veel söömishäirete kujunemine.
Lisaks tuleb märkida, et söömise puhul ei ole sensoorselt küsimus ainult maitse- ja haistmismeeltes. Meil on tarvis ka paigal istuda, söögiriistu kasutada, toitu mäluda ning neelata ja hiljem wc kaustada. Nende tegevuste puhul on vaja teisigi hästi töötavaid sensoorseid süsteeme, sealhulgas tasakaalumeelt, puute-, süva- ja sisetundlikkust. Ehk siis see söömine on üks päris kompleksne tegevus.
Aga kuidas olukorda parandada?
Nagu kõigi muude sensoorsest integratsioonist tingitud raskuste puhul, ei ole söömisegi puhul vastus vältimine ega sundimine. Oluline on järk-järguliselt erinevaid maitseid, lõhnu, tekstuure siiski katsetada. Seda tuleks teha erinevatel viisidel ning korduvalt. Muide isegi kui sensoorse integratsiooni arendamist on mõjusalt tehtud, siis tihti jääb harjumus valivalt süüa, mistõttu teadlikku sensoorselt mitmekesist toitumist tuleb siiski fookuses hoida, samas eelistustega mõistlikkuse piires arvestades. Lisaks on kasulik mõelda maandavate tegevuste peale enne ja pärast söömist. Näiteks „valge müra“ taustal venitamine või hoopis õues ronimine.
Hea mõte on toitu tegevustes kasutada ka muul eesmärgil kui söömiseks. Toitu saab kasutada loovtegevuse vahendina, näiteks värvida poolitatud õunadega. Saab teha teistele küpsetisi, mille rosina- ja kaneelirikast kleepuvat tainast on käsitsi sõtkutud. Saab külastada kohti, kuhu ei pea kauaks jääma, kuid kus on teistsugused lõhnad..mõelda vaid kosmeetikaosakonnale või kalaletile turul. Saab mehaanilise hambaharja vahetada elektrilise vastu või kasutada vigurkõrsi joomiseks. Kõik need tegevused toetavad sensoorseid süsteeme.
Lõpetuseks jagan ühte mängulist strateegiat, mida võib lapsega proovida, kui ta on valiv sööja või kui lihtsalt tahaks tema toidusedelit mitmekesistada.
Vaja läheb
- värvilist paberit
- erinevaid toite vastavalt valitud värvile
Mida teha
- 1 x nädalas laske lapsel valida üks värv
- 3-4 x nädalas valmistage toitu, milles on üks toiduaine just seda valitud värvi
- Minge poodi ja valige erinevaid toite, mis on valitud värvi. Need võivad olla toidud, mida laps muidu tavaliselt sööb, aga püüdke kasutada seda võimalust uute toiduainete proovimiseks. Võtke värvitud paber poodi kaasa ja laske lapsel toiduaineid selle järgi leida.
- Teine võimalus on samamoodi poes käia, aga valida hoopis kujund ning siis toiduaine selle järgi. Lapsele saab ka õpetada lõikamist, kasutades valitud toitu ja lõigates see siis valitud kujundi moodi.
Tegevus õpetab lapsele värvide sobitamist, kujundeid, loob võimalusi suurendada sõnavara, õppida igapäevaseid oskusi nagu toidupoes ostlemine ning kuidas töötada koos ühise eesmärgi nimel. Lapsed, kes on ärevad või ärritunud seoses ootusega mitmekesisemalt süüa, võivad tunda, et seekord on fookus pigem värvil kui söögil või üldse otseselt neil endil.
© Sensoorne Tasakaal OÜ
Postitust on lubatud jagada muutmata kujul, viidates sensoornetasakaal.ee veebilehele ning koos autori nimega (Heldi McCaskill).