Sensoorse integratsiooni mõjus toimimine on vajalik, et just sedasi võimlemispallil käte peal kõndida!
Termin “sensoorne integratsioon” on pärit 1960-70 aastatest, mil tegevusterapeut ja psühholoog Dr Anna Jean Ayres sensoorset integratsiooni (SI) kui neuroloogilist protsessi uuris, defineeris ning teiste teadlaste ja terapeutidega edasi arendama hakkas. SI viitab sensoorse sisendi (ehk stiimuli) töötlemisele, integreerimisele ja organiseerimisele ehk sellele, kuidas me kogeme, tõlgendame ja reageerime sensoorsetele kogemustele.
Oma kehast ja keskkonnast saame sensoorset sisendit läbi kaheksa sensoorse süsteemi:
- visuaalne ehk nägemine
- auditoorne ehk kuulmine
- taktiilne ehk puutetundlikkus/kompimismeel
- gustatoorne ehk maitsmine
- olfaktoorne ehk haistmine
- vestibulaarne ehk tasakaalumeel (tasakaal ja orientatsioon)
- propriotseptsioon ehk süvatundlikkus (lihaste ja liigeste positsioon, asukoht ja liikumine)
- interotseptsioon ehk sisetundlikkus (nälg, janu, wc vajadus, hingamine).
SI on oluline kõigi tegevuste ning elurollide jaoks, mida teeme või milles osaleme igapäevaselt erinevates keskkondades. See hakkab arenema juba enne sündimist ning areneb edasi terve elu vältel, sest aju on ju plastiline ehk ei püsi muutumatuna. Enamike jaoks arenebki SI enim lapseeas läbi tegevuste nagu roomamine, kõndimine ja mäng. Seetõttu on enamike jaoks sensoorsed kogemused niivõrd argised, et need ei ole märgatavad – nagu autopiloodil protsess. On küll tavaline, et tuntakse aeg-ajalt tundlikkust teatud sensoorsete kogemuste osas, nt muusika või eredad tuled kui pea valutab, keskendumisraskused kui ollakse ärev. Aga need tunded on ajutised ning ei mõjuta igapäevast toimimist pikemas perspektiivis. SI keerukused erinevad veel sensoorsetest kahjustustest, nt kuulmisekadu, kuigi tagajärjed võivad olla sarnased, nt raskus jälgida vestlust.
Sensoorse integratsiooni erinevused
On inimesi (ning neid ei ole meie seas tegelikult vähe), kelle sensoorsed süsteemid ei toimi igapäevast elu toetavalt ning pigem häirivad tervist ja heaolu. Osadel inimestel on raskusi ühe süsteemiga, teistel jällegi mitme erineva süsteemiga. Näiteks jõuavad inimesed terapeudi juurde taktiilsete (nt riietumine) ja auditoorsete väljakutsetega (nt valjud helid), aga lähemal hindamisel tulevad välja raskused interotseptsioonis, nt inimene peab ajastama söömisaegu, muul juhul võib ta märkamatult 12+ tundi söömata olla ja lõpetada päeva peavalu ning kõhukrampidega. On inimesi, kelle jaoks sensoorsed kogemused on aju ja keha tasemel niivõrd ülekoormavad ja segadust tekitavad, et nad ei tunne end turvaliselt. Võib tekkida ajutine või krooniline põgene-võitle-tardu seisund. Sagedased käitumuslikud tagajärjed SI erinevuste puhul on kaitsvad reaktsioonid, tähelepanematus, eemale tõmbumine, vältimine, madal enesetõhusus ja enesekindlus ning raskused aktiivsuse ja eneseregulatsiooniga (nt emotsioonide juhtimine).
Oluline on rõhutada, et SI erinevused ei esine ainult lapseeas, vaid seda võivad endiselt kogeda ka täiskasvanud. Kuigi SI erinevustest räägitakse palju seoses autismispektriga, siis tegelikult on seoseid laiemas neurodivergentsete kogukonnas veel, nt ATH. Samuti võib SI erinevusi esineda meeleolu-, söömis-, isiksus-, psühhootiliste häirete ning trauma puhul. Lisaks võib SI erinevus olla osaliselt põhjustav tegur meeleoluhäirete, isolatsiooni, eneseteostus raskuste jms puhul.
Kahjuks on teadlikkus SI erinevustest madal, mistõttu ei oska tervishoiu spetsialistid seda diagnostikas tingimata ära tunda või nad ei oska pakkuda mõjusaid terapeutilisi meetodeid. Õnneks on aina rohkem kättesaadavat teadusmaterjali ning terapeutilisi sekkumisi, et toetada SI toimimist või selle raskustega toimetulekut olenemata vanusest, diagnoosist vms. Levinud mõjusad sekkumised teraapias on (Ayres) sensoorse integratsiooni teraapia, sensoorsed dieedid ja keskkonna kohandused.
* Terminoloogias kasutatakse nii sensoorne integratsioon kui sensoorne töötlus. Terminite tähendus on sama ja põhineb Dr Ayres-i teoorial 1970ndatest. Dr Miller võttis aastal 2006 kasutusele teise mudeli (sensory processing disorder), mis levis ja levib siiani jõudsalt teaduskirjanduses ja kliinilises praktikas riikides nagu USA, UK, Austraalia jne. Selle termini peamine eesmärk on tõsta teadlikkust tervishoiutöötajate seas.
© Sensoorne Tasakaal OÜ
Postitust on lubatud jagada muutmata kujul, viidates sensoornetasakaal.ee veebilehele ning koos autori nimega (Heldi McCaskill).
Foto: Kretel Kuusk
