Nii nagu sensoorne integratsioon (SI) ja töötlus, on ka selle hindamine krooniliselt ülelihtsustatud. Osaliselt on põhjuseks madal teadlikkus teooriast ja praktikast, osaliselt väljaõppega spetsialistide vähene kättesaadavus Eestis ning eestikeelsete hindamisvahendite puudus. Tulemusena aga järeldatakse nii laste, noorte kui täiskasvanute puhul, et tegemist on peaaegu alati “ülitundlikkusega” (https://sensoornetasakaal.ee/sensoornemodulatsioon/). Misiganes terapeutiline sekkumine järgneb ei pruugi seetõttu olla optimaalselt mõjus ning võib inimest hoopiski kahjustada.
Kuidas sensoorseid süsteeme ja nende koostoimimist peaks hindama?
Hindamine ei saa alata enne, kui on kindlaks tehtud hindamise vajadus. Intervjuu lapse, noore ja tema lapsevanema(te) või siis täiskasvanuga on esimene samm. Esmast intervjuud võivad täiendada teiste valdkonna spetsialistide, näiteks psühhiaatrite ja psühholoogide tähelepanekud ning muu dokumentatsioon, näiteks iseloomustus haridusasutusest või Rajaleidja kokkuvõte. Kui hindamine tundub terapeudile vajalik, siis teeb ta seda läbi standardiseeritud vahendite ja kliiniliste vaatluste.
Intervjuu käigus saab inimene kirjeldada igapäevaseid raskusi, mis takistavad tegevustes või elurollides osalemist. Näiteks kuidas lapse hommikul riidesse saamine või õhtustamine perega on kõige stressirikkamad perioodid päevast, kuna last häirivad peaaegu kõik tekstiilid või ta ei söö enamus toiduaineid. Siinkohal saab täpsemalt uurida, kui palju olukord sõltub keskkonnast. Näiteks kas laps ei söö ainult lasteaias või koolis. Sellisel juhul võib tegemist olla millegi muuga, näiteks sööma sundimise tagajärjel tekkinud reaktsioon või kius koolisööklas. Täiskasvanute puhul võib hommikul riidesse saamine tõesti olla seotud taktiilse ülevastuvõtlikkusega (ehk mingeid tekstiile tajutakse niivõrd intensiivselt, et närvisüsteem ei saa hakkama selle stiimuli vastu võtmise ja tõlgendamisega, ning käitumuslikuks tagajärjeks on ärrituvus). Samas võib täiskasvanul esineda läbipõlemise sümptomaatika, mistõttu riidesse panemine on hoopis seotud töö tegevuse ja keskkonna vältimisega ning lisastimulatsioon on selle pärast ärritav.
Kuna sensoorsed süsteemid hakkavad arenema emaüsas (taktiilne süsteem juba 8.nädalal), siis on oluline teada, milline oli ema rasedus, sünnitus ja lapse varajane areng. Samuti mõjutab närvisüsteemi arengut trauma, mistõttu on vajalik informatsioon traumaatiliste sündmuste kohta, näiteks kodupõleng või misiganes tüüpi vägivalla otsene või kaudne kogemine. Lisaks tuleb intervjuus märkida muid terviseprobleeme, mis võivad sensoorset töötlust mõjutada. Näiteks eakate puhul mõjutab sensoorseid kogemusi dementsus. Samuti võivad sensoorset töötlust mõjutada oftalmoloogilised tegurid nagu optilise närvi või retina kahjustused, audioloogiliselt tinnitus jne. Muidugi tuleb olla ettevaatlik, et sensoorsed eripärad ei oleks lihtsakäeliselt patoloogiliseks märgitud. Meil kõigil on sensoorseid eelistusi; küsimus on, kui palju need erinevad enamikest ning mis määral ja kuidas häirivad inimese igapäevast elu.
Standardiseeritud mõõdikud
Miks saavad hindamisvahendeid kasutada terapeudid, kes on täitnud miinimum nõuded (näiteks bakalaureusekraad psühholoogias, tegevusteraapias, logopeedias või eripedagoogikas ning läbinud kõrgharidusjärgseid lisakoolitusi)? Ennekõike on vaja tagada, et hindamisvahendeid kasutatakse korrektselt (eriti et neid tõlgendatakse korrektselt). Praktikas teame, et ühest hindamisvahendist ei piisa mingite järelduste tegemiseks. Erinevate meetodite kokkuvõtteks peab kujunema selge muster/mustrid.
Levinud standardiseeritud mõõdikud on:
a) Sensory Processing Measure-2 ehk SPM-2 (https://www.wpspublish.com/spm-2), mille vanem versioon on Sensory Processing Measure
See hindamisvahend võimaldab hinnata nii 4 kuu vanuseid lapsi kui 87 aastaseid eakaid ning koosneb 80 küsimustest. SPM-2 on mitmeid vorme; neid saab täita ühe pere puhul näiteks teismeline, lapsevanem ja õpetaja. Samuti saab võrrelda sensoorset töötlust erinevates keskkondades, näiteks kunstitunnis või mänguväljakul. Mõõdik annab tulemused visuaalse, auditoorse, taktiilse, gustatoorse, olfaktoorse, propriotseptsiooni ja vestibulaarse süsteemi kohta (https://sensoornetasakaal.ee/sensoorsed-susteemid/), lisaks viitab mõõdik düspraksia joontele ning kuidas sensoorse töötluse häiritus võib mõjutada sotsiaalselt. Kõiki tulemusi saab võrrelda normipäraste tulemustega (3850 normarenguga inimeste valim). Kui vastused annavad kokku kõrgema tulemuse, siis viitab see teatud sensoorse süsteemi(de) häiritusele ehk süsteem(id) ei toimi päris nii nagu optimaalne oleks. Vastuseid vaadates saab hakata täpsemalt uurima sensoorse häirituse mustrite kohta.
b) Adult/Adolescent Sensory History ehk ASH (https://thespiralfoundation.org/adult-adolescent-sensory-history-2/)
See hindamisvahend võimaldab hinnata 13-95 aastaseid inimesi ning koosneb 188 küsimusest, millele vastab inimene ise. Selle hindamisvahendi oluliseks plussiks on arvutiprogrammi genereeritud raport, mis viitab lisaks häiritud sensoorsete süsteemidele ka mustritele ehk kas inimesel esineb näiteks alavastuvõtlikkus või posturaalse kontrolli häiritus. Olemas on ka 63 küsimusega lühendatud versioon, mida kasutatakse näiteks intellektipuudega inimeste puhul. Kui inimene ei saa ise küsimustikku täita, siis on veel võimalik kasutada nn hooldaja vormi.
c) Adolescent/Adult Sensory Profile (https://www.pearsonassessments.com/store/usassessments/en/Store/Professional-Assessments/Motor-Sensory/Adolescent-Adult-Sensory-Profile/p/100000434.html)
See vahend 60 küsimusega hindab (vähemalt) 11 aastase inimeste sensoorset modulatsiooni, kuid ei hinda sensoorset eristamist, posturaalset kontrolli ega düspraksiat. Hindamisvahend põhineb tänaseks vähe kasutust leidval W. Dunni mudelil ning seda ei ole uuendatud alates 2002 aastast. Seetõttu on see vahend praktikast välja langemas, kuigi väidetavalt lihtsamini kasutatav neile, kellel pole süvaväljaõppet (ilmselt selle pärast on kasutaja miinimum nõuded madalamad).
Kliinilised vaatlused
Intervjuusid ja küsimustikke täiendavad testid, mille käigus terapeut vaatleb oma klienti/patsienti.
a) Sensory Integration and Praxis Test ehk SIPT (https://www.wpspublish.com/sipt-sensory-integration-and-praxis-tests) on varasemalt enim levinud ja parim 17 testiga hindamispatarei, mille arendas SI “ema” Dr Ayres. SIPT on mõeldud 4-8 aasta vanustele ning võtab umbes 2 tundi aega. SIPTiga saab hinnata näiteks vestibulaarset, taktiilset, visuaalset ja propriotseptsiooni süsteemi. SIPT ei hinda olfaktoorset, gustatoorset ega auditoorset süsteemi. Kuna SIPT-i kasutamiseks on vaja lisakoolitusi ning seda pole ka ammu uuendatud, siis on see praktikas kasutusest välja langemas. Küll aga kasutavad paljud SI väljaõppega terapeudid SIPTi erinevaid teste. Näiteks saab SIPTi testide kaudu siiski hinnata tasakaalu kõndides ja seistes, bilateraalset motoorset kontrolli, erinevaid düspraksia alatüüpe (visuaalne, posturaalne, oraalne), nüstagmust ja kinesteesiat. Need testid annavad informatsiooni näiteks inimese visuaal-motoorsete oskuste, kehataju ja bilateraalse integratsiooni kohta.
b) SIPTi on asendamas Evaluation in Ayres Sensory Integration ehk EASI (https://www.cl-asi.org/easi), mille puhul on samuti vaja läbida lisakoolitusi. On lootust, et EASI tuleb laialdasemalt Eestis kasutusele. Hetkel saab seda kasutada lastega vanuses 3-12 aastat.
c) Struktrueeritud kliinilised vaatlused on samuti esialgselt arendatud Dr Ayres-i poolt ja koosnevad 12 testist. Nende vaatluste käigus saab terapeut hinnata näiteks kehaosade stabiilsust, mobiilsust, sümmetriat ja koordinatsiooni. Testid annavad informatsiooni inimese kehataju, tasakaalu, nägemismeele ja puutetundlikkuse kohta; eriti kasulikud on need testid posturaalse kontrolli ja düspraksia joonte välja selgitamiseks.
d) Mitte-struktrueeritud kliinilisi vaatlusi saab kasutada lisaks igasugustele standardiseeritud vahenditele. Üks selline vaatlus oleks mäng erinevates sensoorsetes kastides, mille käigus terapeut hindab inimese reaktsiooni mingi tekstuuri või lõhna puhul.
Alles pärast põhjalikku hindamist saab esitada esmase hüpoteesi, kas inimesel esineb SI häiritus, mis süsteemides ja kuidas. Hüpoteesi põhjal saab soovitada erinevaid sekkumismeetodeid. Üldiselt soovitatakse SI teraapiat (https://sensoornetasakaal.ee/sensoorse-integratsiooni-teraapia/), kui esineb häiritust propriotseptsioonis, vestibulaarses ja taktiilses süsteemis (kas ainult või lisaks teistele süsteemidele). Kui tegemist on ainult auditoorse ja visuaalse häiritusega võib piisata teatud tegevuste rutiini võtmisest, abivahendite kasutusest ning keskkonna kohandamisest.
Nagu SI hindamise ülevaade näitab, ei ole hindamine kiire ega lihtne. Samas kui soovime mõista oma sensoorseid kogemusi ning kuidas arendada sensoorseid süsteeme või kasutada sensoorseid tehnikaid vastavalt oma vajadustele, eripäradele, on meil ju vaja aru saada, millega üldse tegu.
© Sensoorne Tasakaal OÜ
Postitust on lubatud jagada muutmata kujul, viidates sensoornetasakaal.ee veebilehele ning koos autori nimega (Heldi McCaskill).
Foto: Kateryna Hliznitsova – Unsplash
